Ma olen loominguline, vaba, täiuses ja tühjuses, ma olen selgusel ja selguses, tundes ja mõttes, armastuses ja armastav.
Ma olengi armastus, piiritu, voolav… Ikka ja alati.
Igas südames sügaval põksumas soov -
olla tervendav, armastav, siiras ja loov.
T.R.
Vt. lisaks Mediteerides unelmale: ma olengi armastus…
Kirjutan, sest tunnen vajadust seda teha… “Ma olengi armastus, piiritu, voolav… Ikka ja alati.” See on ilmselt sama kogemuse sõnastus, mida tundsin mina, sel suvel, samal ajaperioodil, kui sa olid Haldjamaa Allika talus ja seda kogesid. Mina olin teel, kui see juhtus – olin jalgrattaga teel Elvasse. Kui olin Pangodist Elva suunduva tee keskel – see on kõrge, avar maastik – hakkasin korraga mõtisklema mõtte üle: armastus on mina. Mitte et mina olen armastus, vaid armastus on mina. Sellele järgnes teekond väga kaugele enda sisse – enda sügavusse, sinna, kus olemine on selline, et pole enam mind – seda, kelle kohta saab öelda: “mina”. See on üles tähendatud, see on pikem sõnastus – püüd kogetut kirjeldada. Ütlen, et see on südamekeelest kuidagimoodi mõistusekeelde “tõlgitud”. Aga ma ei tea, kas selle edastamine on vajalik, kas vajad seda, kas suudad seda mõista. Oleme täiesti erinevatel saatuseteedel, vähemalt olnud siiani. Mina – omaette mõtiskleja,, umbes 90% ajast omaette. Ent see on hämmastav tõdeda, et ma polnudki ainuke, kes sel ajal koges armastus olemist.
kommentaar kirjutas Ando — 6. nov 2009 @ 12:06
Nii armas, et oled olemas ja eriti, et tutvusime! Ehkki põgusalt. Su luule soojendab mu südant!!! Armastusega, Lidia.
kommentaar kirjutas Lidia Parik — 25. aug 2009 @ 11:31