Jumal juhtub.
Liblikatiival
maailma hieroglüüf.
Doris Kareva
Olevast olematust
kogu aeg antakse aimu.
Kõigile kuulatada.
Usun elu ja ennast,
kõiges elavat vaimu,
vaikust sõnade taga.
Doris Kareva
Luule kui valusõna,
rohuleht haava pääl.
Rahusa valgusena
voolab sus salahääl
ürgsel sõnatul kujul
kõige kogetu all.
Alles mõttejõu mõjul,
saatuse tuletujul
saab tast selge kristall.
Doris Kareva
Käib aimamatut rada armastus
ja ometi näib viibivat ta vaim
peaaegu kõiges, mida puudutad.
Nii tasa tõuseb taeva poole taim
ja päeva järgi pöörab oma pale.
Vist kõigist vaistudest see
sügavaim.
Doris Kareva
Muud ma pole palunud, ei palu;
selget südant, seda palun küll -
tahet taevast endas peegeldada
murdliku maailma vastuseks.
Anna valgustunde veres, vaimus,
et võiks ära tunda oma rada:
anna hinge heldust halastada,
anna jõudu jääda õiglaseks.
Doris Kareva
Nüüd, süda, sinu sügavust ja suurust
taas vaagimas on meeleheite mõõt,
nii nagu mõistis joovastus su kõrgust
ja kiirgust üle kõige elava.
Nüüd, süda, tuksu tumeselgesti -
siis tiivad sulge järsku, suru kokku
ja kukuta end tühjusse kui kivi.
Las aeg, mis jäänud, loeb su langemist.
Doris Kareva
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Doris Kareva
Kõikidest valudest,
mis meid valdavad,
varem või hiljem
me valime ühe,
millel me laseme
endasse valguda
ning meie vaimu
vormida. See
ongi me saatus,
me enesevalu;
see on me sisim
sisu ja vorm.
Doris Kareva
Elu ei ole lugu,
elu on loomine.
Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?
Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?
Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?
Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline -
elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.
Doris Kareva
Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.
Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
Hind selgub hiljem.
Doris Kareva
Maailm on vastus,
inimlaps küsimus
ikka, veel ikka.
Imelik püsivus.
Linnu sees muna,
muna sees nõel,
nõela sees tõde.
Kaks otsa on tõel -
ühes on tera
ja teises silm.
Ainus mitmus
on looja ilm.
Doris Kareva
Maailm ununeb, moondub ja voolab.
Kõik, mis koguneb, koondub ja kaob.
Veres rändamas tähtede soola,
mälus purpurse pulsina taob:
ära usu! Su olev on olnu.
Ära karda - kõik kordumas pääs.
Mida päriselt kunagi polnud,
on ainus, mis alati käes.
Doris Kareva
Siin see on - maailma meelekoht,
neelukoht,
keskpunkt ja keeristorm.
Siin, sinu sees.
Pärani silmi, nõtkuvi põlvi,
põlevi palvi Ülima ees:
selgeks ja saledaks tao minu tahe,
heldeks ja heledaks loo minu meel.
Laavana tuline, jääveena jahe,
vuliseb kujutlus tõeluse eel.
Doris Kareva
Unemina uitab mööda
tundmatusi tuttavaid.
Kauged kaunid loojarannad,
purpurkumas põlev liiv.
Uskumatut lootust kannad,
elusolemise viiv.
Doris Kareva
Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.
Doris Kareva
Mees, kelle mõte selge, süda aus,
ja naine nägija, kel eluandvad käed -
neid kahte usun.
Uude maailma
üksainus laevuke üle läeb -
see lootus jäägu.
Suure Laine Tunnil
ei pääse mina - ega Sina ehk -,
ent keegi pääseb.
Selle mõtte sunnil
on täitund tähtedega
igaviku leht.
Doris Kareva
Sellest maast, sellest saatusest
mõtleme kõik.
Silmad vaatavad, suu on vait.
Mida puutud,
see pudeneb põrmuks, vaid
huulte külge jääb kähisev hõik:
kui kaua?
Kui kaua, kui kaua veel
kestab
inimpikk äratee?
Ei, veel ei saa minna.
Mu salameel
ütleb: näha on antud see.
Doris Kareva
Kes valguses elab, ei vanu.
Kes kuulub kõiksusse,
kõigile jagub,
ei kulu.
Ta on nagu kivi, mis laseb
end lainetel lihvida.
Ta on nagu peegel,
millele päikene paistab:
valgus, mis ei heida varju,
tuli, mis ei põleta.
Doris Kareva
Sule silmad ja ela veelkord.
Lause, mille Sa leiad, lahvatab kajana
mööda mälu võlvkäike. Sääl
Sa seisad, purskkaevu pritsmeist
võlutud.
Nõnda Su hing
sööstab kirglikus puhangus üles -
nii valguse kõikevõiv viis
murdub ilmsiks ta languses.
Doris Kareva
Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.
See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.
Imelik lausa.
Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.
Juures.
Doris Kareva
Lindude loits avab päeva argliku õie.
Rõõmusügav ja -vägev sööst,
ohe
maapõuest latvadeni
helistab lehti otsekui kellukesi.
Hõrk, õhuline on virguv
lõhnmõte, õndsusest nõrguv,
täis kumedat igatsuskaiku
kui kirikukell üle vee.
Doris Kareva
Ma olen Sina.
Sellel selgel tunnil
on tähed ehmatavalt lähedal.
Käe sirutan kui üle kuristiku.
Hetk sõrmeotsal peatub - aegkristall,
mis läbi valgustab kõik.
Terve elu.
Oh otsija, kas leidsid midagi?
Jah - lapsesilmil järsku vaatab otsa
me armastuse ärkvel igavik.
Doris Kareva
Kus ma ka viibiksin, Sina
oled mu osa. Su vaim,
Vaikija, valvab mu üle.
Ei, ma ei kao. Ma ei kuku,
kõndides kõikuval kõrgel.
Ei, ma ei upu. Su usk
mind hoiab, kaitseb Su mõte.
Sinu sees olen ma varjul,
Sinu, mu sisima valu,
Sinu, mu võimatu ilu,
Sinu, mu igatsuse.
Doris Kareva
Õndsalikult minus liigub päike,
õõtsub universum, kiigub ilm.
Aeg on unes võtnud tuju kuju
Kuhu tahta? - kõik on kujutelm.
Doris Kareva
Ja ma armastan Sind
sest ma armastan Sind.
Milleks kohtuda -
Sa oled minu jaoks õhk.
Kõikjal kohal.
Doris Kareva
Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle möirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.
Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.
Kuid, mis ka ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.
Doris Kareva
Sa oled mu päevade pipar ja sool,
mu ööde mandel ja mesi;
mu kuldtantsutunnid, mõrk unenäokool;
mu pärg ja mu pisar, mirt, madu ja nool -
sind kogenud korra, nüüd igal pool
ma kõnnin kui kahekesi.
Sa oled mu tõusutäht taevalael,
mu peopesi lõhestav, läbistav nael,
mu peegel (vend? veri või vesi?) -
mu vari, mu pimestav sisendus,
mu karje, mu viimane kisendus -
mu katkev niit, närv, kuhtuv käsi -
mu sisu, mu säsi.
Siis süsi.
Doris Kareva
Mitte midagi ei taha teha.
Ainult kohiseda. Läbi keha
ujub universum, kiirgav,
kõnelev.
Meeliülendavalt lõhnab mõte,
nõtkub silitusest iidne nõu.
Ükski soov ei ole ülekäte,
ükski üllatus ei üle jõu.
Doris Kareva
Su õrnim osa mus varjul,
mu ümber Su tugevaim.
Me oleme ükssama keha,
kus tantsivad hing ja vaim.
Välja puhkame maailma väsimust
kindlusetuse piinast -
iga hommikut hoides kui esimest,
iga õhtut võttes kui viimast.
Doris Kareva
Kui küllusesarv, kui kõiksuse arv
Su keha on hoog ja ohe.
Me ümber tiliseb tähtedeparv
ja trummina kõmiseb rahe -
meist tõuseb ja langeb muusika,
lõhnav ja igavene,
ning iga hingeldus kinnitab üht:
on piiritu inimene.
Doris Kareva
Kohtuvad hämaras toas
selgus ja salapära.
Õieleht lehe haaval
armastus annab end ära.
Doris Kareva
Ja tuhat taevast
laius meie vahel
ja ometi
ei olnud vahemaad
üksainus nägu
une sees on kahel
kes ühe elu keeles
räägivad
Doris Kareva
Su mindud tee
jäi minu sisse
see tume mets
ja jahtund maa
ma tulen taas
su sammudesse
ja ma ei tea
mis minust saab
Doris Kareva
Linnusulega liivale, õitsva oksaga õhku,
sõrmega Sinu paljale seljale
kirjutan salasõna -
ürgse, õrna ja vägeva,
mida ei mõõda mõte ega kängitse keel.
Mänglev valguslaik veel,
särav sähvatus, ülesvõte ja ilmutus:
maailmavanune tuul
läbi meie on teel.
Doris Kareva
Ma kirjutasin maha, liivale
Su lause, mille laine minult viis,
kui läänetaevas kuma viimane
veel hõõgus, hääbus, kustus
vaikne viis.
Ma kirjutasin maha: meie elu
on mõistmine.
Ja tõstsin silmad siis.
Doris Kareva
Meie jälgedest liivas
sai alguse tsivilisatsioon,
sellest keel, valgusekeel,
filosoofia, luule.
Taevas,
kuidas see tulitas tähendusi!
Ilm sai ilmsiks,
lõpuni põles.
Ma ei hoia Sind kinni;
ma hoian.
Doris Kareva
Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.
Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.
Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.
Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse.
Doris Kareva
Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?
Mis see on, mis elu külge seob?
Nelja seina, nelja silma peod.
Pihkudesse püütud kõrgepinge.
Enne veel, kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsusammul.
Lumevesi on su lemmiktoit.
Valged õied puhkevad su kannul.
Doris Kareva
Sa lakkasid olemast ime
mu jaoks. Ma mõistsin
Su ära.
Kuid siiski
see selguse sära,
see kumendus imeline
Su ümbert ei kao.
Mis tunne on olla Sina?
Mis tunne on olla lill,
puu, taevas?
Mis tunne on olla mõte?
Doris Kareva
Ma magasin mineraalide und,
ma magasin nagu magma
ja nägin nägemust: helkiv tuul
tõusis, ähvardav, mägede taga.
Päevad sulasid kokku ainsaks pisaraks,
kurgust kerkis vaid kiituselaul,
igimänglev erk leekkristall
mu muutlikus kujus ujus.
Doris Kareva
Vastu tumedat klaasi taas sööstad,
valgusekeha,
keset maailma, elav, sa eksled,
peksled ja kaod,
vaevu jõudes ja suutes ja osates
kuuldavaks teha
seda kuminat, mis sinus tungivalt
tuksub ja taob,
rõhub kuulmeid ja ähvardab piire sus
purustada.
Millist jõudu sa kannad endas ja mis
kannab sind,
sa ei tea; oma südant ja sihti.
Ent helendav rada
jääb su jälile hetkeks -
ja nägijal võpatab
hing.
Doris Kareva
Küll hellitas elu, küll hullutas,
lahtise käega lõi,
läbi tuisu ja libeda, kiusu ja kibeda
endasse tagasi tõi;
igast anumast ammutas -
kõigist
ta peekritest proovida sain -
iga magusust maitsesin,
mõrkjust
mõlema peoga jõin
mina, maailmalaps,
elu tõrges ja tujukas lemmik -
õlul kõikide võlgade öö,
silmis lunastusselge hommik.
Doris Kareva
Puhas headus põletab kui hape
selgeks selle, keda puudutab.
Hing jääb hellaks - läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.
Päeva pikkusest ei sõltu
õhtu rikkus.
Kes on andnud kõik -
mis võiks tal puududa
veel?
Keel on teel.
Doris Kareva
Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.
Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.
Kõik on õrnad.
Doris Kareva
Mis sest, et elu
edasi meid kolib.
Säält, kus on lähedus,
ei saagi minna.
Sest kõik on üks -
mis tuleb ja mis oli.
Ja iga loojang
ikka langeb sinna,
kus seisime.
Sääl, kõrgel taevarannal.
Meil polnud midagi,
me midagi ei tahtnud.
Vaid lained tõusid,
teine teise kannul.
Me vaatasime sillerdavat vahtu.
Doris Kareva
Aita enne kui tuleb Tund.
Rohkem midagi, see on kõik.
Palve, mida mu huuled ei teadnud,
süda tundis sel hommikul
vastu raagude valgust ja lund.
Päästa päästmatust varem.
Kui saad.
Doris Kareva
Siis saab elu igavikuks,
kui on ära mindud.
Läbi puude, läbi tuule
kuulen Tema kutset.
Tunnen tule kuuma hingust,
tumma veretukset.
Siis saab elu igavikuks,
kui on eest need uksed.
Doris Kareva
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi -
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
ainulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus.
Doris Kareva
Mul on hirm nende piltide ees,
mis kerkivad ei tea kust!
Mul on hirm selle pimeda ees,
kui kõik on silme ees must!
Hing hämaralt aimab mõnda,
mis maailmas tulemas.
Mis imelik õnn on tunda
lund laugudel sulamas!
See helk, see lohutav puude
teeb teiseks kõik tarkuse.
Üks mõistetamatu mõõde
käib üle me kartuse.
Doris Kareva
Lootus on lõpus,
oimu uim.
Terve su tarve on otstarve,
ots,
millest hakata.
Otsa ei ole.
Kõigesse oled sa kootud,
vabadussund.
Mõte, mis otsib mõtet -
ärkvelolekut märka,
ujudes und.
Doris Kareva
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?
Doris Kareva
Niigi ilmne, millest oled ilma.
Ilmaasjata sa oma ilmet triigid;
kortse kisub sisse ilmastilma.
Need su noore elu traagelniidid
liialt teravasti torkavad veel silma.
Sisse kirjutatud siia ilma
võid ju olla. Aga ikka kriibib
suutmatus sind näha silmast silma
iseennast. Liiga kauged riigid.
Ja ei jõua soojaks kütta ilma.
Doris Kareva
Mu juuksed kasvavad läbi lae
ja haarduvad pilvede külge
Ja mis nendest saab
seda mina ei näe
ja küsida ka ma ei julge
Sest sealpool on valgus
ja heledad näod
hõljumas pilvesid pidi
ja siinpool on
mardikad tõugud ja teod
ja muld mu põskede ligi
Doris Kareva
Sinule, Saatjale,
pühendan sellegi päeva
varjus võrsunu.
Sinule,
ainus mu mõte ja mõõt,
ainus mu karjus
ning kari.
Võta, veretu, vaata.
Kumb meist on saatus?
Kumb meist on kumma vari?
Doris Kareva
Kõik tiirleb, kõik tuksleb,
kõik tuikab ja taob:
universumi uni on ainus,
mis kogu aeg on ja kaob -
kogu aeg aja kogu laguneb,
muudab kuju,
ta jälg on nälg, tantsiv tühjus,
kujutlus, tahe ja tuju,
seletu silmus, sõnum ja sõlm,
võitjata sõda; sillerdav tolm.
Doris Kareva
